17.09.2025
Täna kirjutan ma iseendast. Mitte sellest, et ma tsüklijoodik olen, pealkiri on lihtsalt clickbait. Ja näed, toimis, siin sa nüüd oled. Ma tahan kirjutada hoopis naiseksolemisest, mis käib tsüklites.
Tegelikult ei ole ma juba üle poole aasta eriti alksi joonud. Peika otsustas, et tema enam ei joo ja mis siis minagi üksinda. Jumal tänatud ka, tegelikult ma ammu enam ise ei arvanud, et mu suhe alkoholiga terve on. Aga samas midagi hullu nagu ka polnud ja ilmselt mild sõltuvus ikkagi painas mind pärast rasket päeva (või vahel ka selle talumiseks või pärast head päeva lõdvestumiseks) veini välja valama. Pluss tegelt suht kõik ümberringi joovad ja see oli ka üks väheseid mulle teadaolevaid ajaveetmisviise sõpradega – mitte padujoomine, aga mõned veinipudelid, head õlled või maitsvad kokteilid käisid nii koduste lauamänguõhtute, südamlike vestluste, sünnipäevade kui väljaskäimiste juurde. Ja eks sinna juurde käis sageli muudki.
Kuigi ma üldjoontes olen oma kaine eluga maksimaalselt rahul, siis aeg-ajalt on seltskonda ilma sotsiaalse lubrikandita keerukas taluda. Vahel sellepärast, et endal tekib mingi veider ärevusefoon ja ei oska olla, aga eks ikka see ka, et ühel hetkel hakkavad purjus inimesed lolli juttu ajama ja ennast kordama. Ja eks ma mõned korrad olen veidike tipsutanud, et „nurgad maha võtta“ vanast harjumusest. Aga imelikul kombel alkohol ei toimi enam päris nii efektiivselt nagu varem ja juba väike kogus tekitab järgmiseks päevaks parajaid katsumusi.
Aga tegelikult ei tahtnud ma üldse sandrasillamaalikku ülestunnistust „old me new me“ stiilis teha. Hakkasin kirjutama hoopis sellepärast, et täna oli mul üle pika aja vaja pärast laste koolisaatmist uuesti voodisse lebama, mõtisklema ja väikest uinakut tegema tulla. Kuidagi imelikult vähe on jaksu ja entusiasmi. Ja no välja mõtlesin. Lõin oma Flo äpi lahti ja sain teada, et kuue päeva pärast on päevad, seega ongi tsükliline madalseis käes.
Kindlasti on naisi, kes seda nii hullult ei taju. Ma ise hakkasin vist kuskil kahekümnendate lõpus selgemalt tähele panema, et tsükli lõikes kõigub mu energiaressurss, enesehinnang, võime rõõmustada, kalduvus kurvastada jne. Hakkasime sõbrannaga sellest ühel hetkel vastastikku üha rohkem rääkima ja tähele panema ning teineteise tähelepanu juhtima. Kui kumbki oli liimist lahti ja ise aru ei saanud, mis biif on, siis teine ikka taipas küsida, et kle, äkki pms? Kuna mul olid tol ajal süvenevad body image issued ka, siis sageli tähendas see pms-madalseis, et ilgelt paks oli olla ja see tõmbas meeleolu veel eriti miinusesse. Siis muidugi söögiisu oli suurem ja seda võimendas minu püüd isudele mitte järele anda.
Järele mõeldes oli see kehapildi seisukohalt ikka üks õnnetu aeg ja mul on sitaks hea meel, et ma olen suutnud sellest kohast end välja tirida. Mitte valesti aru saada – mul on praegu ka kehvema kehapildiga päevi, mil peeglissevaatamist pigem väldin ja pean aluspesugi selle järgi valima, et ei pigistaks ja püksikumm (mitte ülekantud tähenduses) peab pigem lõtv olema. See on tüütu muidugi, hullult hea oleks nagu mannekeen olla, kogu aeg samades mõõtudes. Aga vabanemine seisneb selles, et see, kas mu keha tundub mulle parasjagu kõhnem, pehmem, paistes – ei defineeri enam mu päeva. Ma olen leppinud, et see ongi naiseksolemise paratamatus, et keha vahepeal teeb igast trikke. Et hormoonid mõjutavad üsna arvestataval määral söögiisu, rasvade ladestamist, vedelikutasakaalu ja nii palju muid protsesse. Kuna see niikuinii juhtub, siis pole mõtet kuus korra selle ajel hakata hauduma järjekordset plaani, kuidas end „kätte võtta“.
Ja kuna mul on iseenda poolt antud luba süüa täpselt seda, mida ise tahan ja nii palju, kui tahan, siis on ka varem nende perioodidega kaasaskäinud söömasööstud kadunud. Mu söögiisu küll on mingitel päevadel suurem ja ma raudselt tarbin siis rohkem energiat, kui kulutan, aga oluline vahe seisneb selles, et söömisega ei kaasne enam absoluutselt mitte mingit süütunnet ega püüdu pärast kuidagi damage control’i teha.
Kõik see kokku on rets kergendus, elus on nii palju rohkem ruumi päris asjadele. Soovitan.
Aga kas ma siis kohe hullult paksuks ei läinud, kui söömise piiramise ja pidevalt keha pärast muretsemise ära lõpetasin, küsid sa. Ma ei tea, vist ei läinud. Eks ma ju kõlkusin seal kahe maailma vahel mõnda aega. Teadsin, et ma ei taha oma kehapildi ori olla, teoorias olin tugev. Aga old habits die hard ja ilmselt see, et ma vahepeal lasin end ikka täitsa lõdvaks ja siis uuesti vanadesse mustritesse langesin, pööras regulatsioonimehhanismid täitsa sassi ja keha hakkas suures segaduses veits varu koguma. Aga see polnud nüüd ka midagi nii hullu, et oleks pidanud kogu garderoobi välja vahetama. Mingit objektiivset vastust sellele küsimusele mul polegi, sest sain üsna kiiresti aru, et toidusuhte ja kehapildi normaliseerimise suurim vaenlane on kaalumine. Nii et ma ei ole end vist mingi 5-6 aastat kaalunud ja olen ka tervisekontrollidel palunud, et mulle kaalunumbrit ei öeldaks. Ilmselt see praegu enam poleks mingi trigger ka, aga mõni aasta tagasi oleks kindlasti olnud. Igatahes, ma olen keskeltläbi sarnases kaalukategoorias nagu viie aasta eest, selle vahega, et mu kehapilt pole nagu ameerika mäed ja ma ei obsessi oma keha ja söömise üle.
Veel pms-ist rääkides, on mul vahetevahel, näiteks täna, ikkagi luksus mõned tunnid lihtsalt voodis pikutada, kui mul pole eriti jaksu ega soovi midagi teha. Ja seda kasutan ma maksimaalselt ära. Pole mingit kavatsustki kiiremini-kõrgemini-kaugemale saavutuskultuuriga kaasa minna. Minu ihaldatavad saavutused on enam-vähem stabiilne vaimne tervis, kvaliteetaeg iseenda ja lähedastega ja chill elu.
See kusjuures ei tähenda, et ma hedonistlikult baldahhiinvoodil leban päevast päeva. Ma ikkagi teen igast asju mitmel rindel, vahel ennastki üllatavalt palju, aga need on enamasti asjad, mille tegemine (või okei, vahel ka tegemise tulem) mind rõõmustab. Ja alati ei ole mul ka luksust motivatsiooni oodata. Aga ma oskan vahet teha, kas maailm kukub sellest kokku või sünnib midagi muud hullu, kui ma kohe täna ei tee midagi, mida olin plaaninud või keegi mult ootab.
Mõnikord tuleb motivatsioon tabletipurgist. ATH-rohtudega on mul love-hate suhe, vahel teevad need mind ärevaks, mõnikord on pärast mõju möödumist hullult paha tuju. Vahel teevad selguse asemel mõtted hägusemaks. Liiga hilja võttes või valesti doseerides on oht, et õhtul ei tule und. Aga mõnikord joppab ja saan rohust täpselt vajaliku boosti.
Ükspäev jalutasime bff-iga (meie pikad jalutuskäigud leiavad enamasti aset nii, et üks on Tallinnas ja teine Tartus) ja ta küsis, et kas mul hakkab juba hirm ka tulema pimeduse ees. Ma nimelt igal aastal hakkan sügisel hädaldama, et winter is coming ja siis langeb minu eneseregulatsioonivõime ja vaimne tervis alla igasugust arvestust ja ilmselt on sellel veits juba self fulfilling prophecy efekt. Et ma muudkui kardan seda meeleolulangust ja siis ta tulebki. Aga seekord tuli see sõbranna küsimus mulle üllatusena ja ma sain vastata, et ma vist lähen talvele vastu uudishimuga – ehk seekord tuleb teisiti. Vast ikkagi alkohol mängis neis tumedates toonides rolli ja üldse, kuidagi jalgealune on kindlam. Jõudsin ära oodata paremad ajad.
Ja ma hoian täiesti teadlikult tagataskus varianti ka talveks perearstilt bupropioon appi küsida, mis mind mõnest pikast pimedast talvest on suuremate kahjudeta juba läbi aidanud. Tegemist on antidepressandiga, mida kasutatakse off-label ATH haldamiseks, seetõttu psühhiaater seda mulle kunagi ka soovitas. Ma ATH kohta pole kindel, aga elu aitab see mul päris kindlasti talvisel perioodil hallata. Küll on hea, et meil need regulatsioonihoovad ikkagi olemas on vajadusel, kui ise enam hakkama ei saa.