Mobirise

Söömishäire soosimine on väärkohtlemine

artikli lühiversioon ilmus Postimehes 26.02.2024

Möödunud nädalal kõneainet pakkunud uisutreeneriskandaal puudutas servapidi ka sportlaste toitumist ja kehasid. Kas tippsport peab tingimata eeldama standardiseeritud kehakuju ja piitsutamist või oleks aeg arusaamu avardada?

Mulle meenus kogu selle loo juures millegipärast esimese asjana üks aastatetagune "Eesti Naise" artikkel, kus Anna Levandi pajatas, et tema hea vormi retsept on tühi külmkapp ja näljatunne, et ta joob lõunasöögi asemel lattet ning et keha muutumine pole paratamatus, vaid laiskus ja minnalaskmine. Lisaks teadis Anna, et mida paremas vormis inimene on, seda vähem ta sööb ning et parim toit on õhk.

Täiskasvanud inimene, olgu ta iluuisutreener või lihtsurelik, võib oma häirunud söömiskäitumisega elada ja ei pea sellele isegi abi otsima, kui see teda õnnelikuks teeb. Aga kui seda ajakirjanduses võimendatakse või kui see inimene töötab laste ja noortega ning kasutab oma autoriteeti vastutustundetult, tuleb seda taunida. Treener peaks olema noore sportlase usaldusisik, kes muuhulgas oskab tähele panna spordiga kaasnevaid ohtusid vaimsele ja füüsilisele tervisele.

2020. aastal trükkis Ekspress endise iluuisutaja Johanna Alliku loo juures veel Anna Levandi suust pudenenud "kulda": tervislik söömine on lihtne – pead kulutama rohkem energiat, kui sa sööd; kui toit on peopesasuurune, siis mingeid söömishäireid ei tule; buliimia ja anoreksia tähendab seda, et otsitakse kergemat teed; kui paned näpud kurku, siis süüdista ainult iseennast.

Samas selgub ka, et treeningutega alustavad Levandi juures 5-6 aastased lapsed, kelle emasid kohe drillima hakatakse, et lapsed saia ega kommi ei sööks. Ja kes ikkagi salaja söövad, neil ei maksa imestada, et kaal kasvab. Esiteks – "kasvav organism" just seda tähendabki, et kaal kasvab. Ja teiseks – kõik need mõtteavaldused on punaseid lippe täis pikitud ning selliste arusaamade propageerimine lastele ja nende vanematele on kiirtee söömishäireteni. Kõige selle juures ma siiralt usun, et Anna Levandi tahtis oma kasvandikele parimat. Sest tippsporti on normaalse füsioloogia eiramine skriptina sisse kodeeritud, lapselikel saledatel kehadel on iluuisutamises eelis.


Parimad kavatsused ja inimkatsed

Probleem ei ole siin enam Levandi isikus, vaid laiemalt treenerite puudulikes teadmistes toitumisest ja füsioloogiast. On väärarusaam (nähtavasti mõnikord ka treenereil endil), justkui neil oleksid vastavad teadmised olemas. Treener on ju ometi oma ala spetsialist ning kuna alaspetsiifiline toitumine on spordi lahutamatu osa, tekibki arusaadavalt eeldus, et treeneri toitumissoovitusi tuleb usaldada. Ka keskmiste toitumisalaste teadmistega lapsevanem ei oska midagi kahtlustada. Ja nii laotakse tugev vundament madalale enesehinnangule ja söömishäiretele. Alates väikelapseeast.

Treenerikutse saamiseks ei ole Eestis vaja minged toitumisalaseid teadmisi. Minu arvates on see sportlaste ja vanemate jaoks oluline infokild.

Endine profirattur Liisi Alamaa rääkis mullu R2 taskuhäälingus, et tema sportlaskarjääri ajal oli tihti juttu sellest, et on vaja kaalu kaotada, kehakoostist muuta, aga keegi ei öelnud, kuidas seda tegema peaks. Tiimis ei olnud toitumisnõustajat, küll aga aktiivne treener, kes tegi sportlaste peal inimkatseid. Näiteks ütles, et "ärge nüüd nädal aega suhkruid sööge ja siis lisate uuesti suhkrud ja vaatame, kuidas see mõjub".

Ilma täpsemate näpunäideteta ajavad sellised juhised kergemal juhul sportlased lihtsalt segadusse, halvemal juhul tekitavad kombineerituna raske füüsilise treeninguga tõsiseid tervisehäireid. Antud näite puhul tuleb märkida, et päriselt suhkruid vältida on mitmekülgse toitumise korral võimatu, sest paljud toidud sisaldavad suhkruid looduslikult ja keemilistelt omadustelt on need lisatud suhkruga identsed ja käituvad kehas samamoodi. Seega säärane soovitus ilma igasuguse täpsustuseta on küündimatu ja põhjendamatu.

Näiteid sarnastest stsenaariumitest, kus treenerid annavad ambivalentseid ja segadusttekitavaid toitumissoovitusi, käsivad lihtsalt kaalust alla võtta, kommenteerivad või häbistavad oma kasvandikke avalikult, leidub erinevatelt spordialadelt hulgaliselt.



Riskantsed spordialad

Et temaatikat ilmestada, räägme pisut statistikast. Söömishäired ei ole liiale läinud dieet või "oma mure, kui näpud kurku ajad", vaid tõsine psüühiline probleem, millega kaasuvad sageli depressioon, keskendumisraskused, ärevus ja unehäired.

Anoreksia puhul räägime kõige kõrgema suremusega psühhiaatrilisest haigusest – selle tagajärjel sureb otseselt või kaudselt kuni 20% haigestunutest. Söömishäired tervikuna hoiavad psühhiaatriliste haiguste suremusnäitajate poolest teist kohta opioidisõltuvuse järel.

Lisaks anorexia nervosale, mille esmane tunnus on range dieet, on söömishäirete nimekirja lisandunud teine alatüüp – anorexia athletica, mis manifesteerub kompulsiivse treenimisena. Need kaks võivad eksisteerida kõrvuti.

USA juhtiva söömishäirete assotsatsiooni (NEDA) andmetel on sportlaste risk haigestumiseks tunduvalt kõrgem: naissportlaste seas esinemissagedus kuni 45%, meessportlastel kuni 19%. Üldpopulatsioonist haigestub elu jooksul kuni 10%, kusjuures ohustatumad on just lapsed ja noored, kelle seas esineb söömishäireid või häirunud söömiskäitumist kuni 22%-l. Kõik need numbrid kasvavad aasta aastalt.

Iluuisutamise, -võimlemise ja tantsu puhul tekib soov söömist piirata peamiselt esteetilistel kaalutlustel. Räägime siin eelkõige aladest, kus tulemus on subjektiivne, st sõltub kohtunike hinnetest. Sportlaste endi sõnul on kergemas kaalus ka eelis paremaks soorituseks, sest kergem keha hüppab, lendleb ja paindub paremini. Lisaks käib esteetiline standard ning enese pidev teistega võrdlemine paraku asja juurde, treeninggruppides kipub olema tavaline avalik kaalumine ning "võistlus", kes vähem sööb või kaalub.

Spordialade lõikes on "ideaalsed" kehad erinevalt standardiseeritud. Kulturismis ja fitnessis on määrav lihas- ja rasvaprotsendi vahekord, võitlusspordis kaalukategooriasse mahtumine, kestvusaladel soorituseks vajalik optimaalne kaal ja range režiim, mis erineb treening- ja võistlusperioodil.

Ma ei ole sportlane ja ei lasku siinkohal spetsiifikasse, kirjeldan hoopis lühidalt kolme lugu ja spordiala, millega olen isiklikult kokku puutunud.


Iluvõimleja

Minu juurde tuli nõustamisse 17-aastane tüdruk, kes oli 5. eluaastast tegelenud iluvõimlemisega, näitas silmapaistvaid tulemusi, kuid tegi 15-aastaselt tervislikel põhjustel võimlemisega lõpparve. Nõustamisse jõudis ta seetõttu, et pisikesest peale sissekodeeritud paine kehakaalu ja söömise pärast ei olnud teda jätnud ka peale spordiga lõpetamist. Ta oli koolis alati viitele õppinud, esimesest vestlusest peale oli selge, et tegu on äärmiselt intelligentse ja tasakaaluka noorega. Muide, söömishäired ja perfektsionism käivad sageli käsikäes.

Ta luges mulle piinliku täpsusega ette kõikvõmalikud reeglid, mida ta maast madalast söömise puhul järgib ning rääkis lugusid kõigist kolmest korrast, mil ta anoreksia tõttu söömishäirete osakonna statsionaaris viibis. Meie nõustamissuhte ajal oli haiguse akuutne faas seljatatud ning tema soov oli, et ta ei peaks enam pidevalt toidule mõtlema. Kogu tema elu keerles selle ümber, kui palju toiduenergiat tal on vaja, et igapäevaeluga toime tulla ja millistest toitudest ta selle kõige tervislikumal kujul kätte saab, samas grammigi üle tarbimata. Koolitoitu ta ei söönud, sest selle koostise üle puudub kontroll. Valmiskaalutud toit tuli kodust kaasa võtta.

Järgnevalt tema kirjeldus suvise treeninglaagri päevakavast.

Igal hommikul enne hommikusööki astusid kõik tüdrukud kaalule, numbrid pandi kirja. Hommikusöögile järgnes päeva esimene treening. Peale trenni võis puhata ja vabalt aega veeta (ikkagi suvelaager), enne lõunasööki tuli uus kaalumine. Need, kelle kaalunumber oli suurem kui hommikul, saadeti enne lõunasööki jooksma – tavaline taks oli viis staadioniringi. Seda tehti tüdruku kinnitusel rõõmuga, sest väiksem kaal on võimlejate seas auasi. Need, kelle keha juba naiselikke vorme oli hakanud võtma, naelutati treeneri poolt avalikult häbiposti. Söömist sellises õhkkonnas eraldi piirama ei pidanud, seda tegid tüdrukud ise. Pärastlõunal ning õhtul tehti taas trenni.

Et treeningute ajal keegi kokku kukkus, ei olnud midagi erakordset. Ükskord, kui üks tüdruk enam kuidagi toibuda ei tahtnud, tuli Tartu lähistel toimunud treeninglaagrisse kiirabi, kes viis alatoitunud ja ületreeninud lapse otse Tartu Ülikooli Kliinikumi. Järgmised nädalad veetis trennikaaslane laagri asemel söömishäirete osakonnas. Anoreksia- või buliimiadiagnoos ei ole trennitüdrukute seas mingi haruldus ega häbiasi.


Võitlussportlane

Tegelesin aastate eest lühikest aega Brasiilia jiu-jitsuga. Käisin trennis oma rõõmuks ja mingeid saavutusi taga ei ajanud. Küll aga sõlmisin sõpruse ühe selle ala profiga, kelle igapäevaeluga mõne aja vältel lähedalt kursis olin.

Iga võistluse lähenemine tähendab paljude võitlussportlaste jaoks "cuttimist" ehk kehakaalu alandamist (tavaliselt kuni 10%) madalamasse kaalukategooriasse mahtumiseks. Asja mõte seisneb selles, et kaalukategooria ülemises otsas võisteldes saab vastaseid "massiga lüüa".

Et mitte liiga laia lehega üldistada, siis harrastajate jaoks pole enamasti küsimus võistelda selles kaalus, kus nad parajasti on ning eks mõned profid võistlevad ka oma mugavuskaalus.

Cuttimine algab tavaliselt nädal-kaks enne võistlusi. Menüüs on näiteks aurutatud kana, rasvatu kodujuust või muu minimaalse rasvasisaldusega valguallikas ja selle kõrval köögivili. Soola lisatakse vähe või üldse mitte, sest see hoiab vedelikku kehas kinni. Toekamad süsivesikud, rasvad või magus välistatakse. Võistluspäeva lähenedes tuleb viimane vesi kehast välja saada. Võimalusel higistatakse saunas, aga efektiivne on ka mitmete riidekihtide selgatoppimine ning siis jooksmine, et vedelik kudedest välja higistada. Veetarbimine on päev enne võistlusi viidud miinimumi (ideaalis nulli).

Taoliste spordialadega kokkupuutunud teavad, et sellistes praktikates pole midagi ebatavalist ja ilmselt on erinevaid meetodeid veelgi. Minu ekskaasa tegeles nooremana judoga ja kui tal võistlustel kaasas käisin, olid saalid enne kaalumisi neid sörkivaid kubujusse täis. Ükskord istusin isegi tal jooksmise ajal kukil, et higi tõhusamalt voolama saada.

See osa ei ole aga peamine ohukoht. Kui kaalumine tehtud, võib ju jälle süüa. Aga kui peale nälgimisperioodi "valesti" sööma hakata, võib mineraalainete puuduse tõttu tekkida refeeding syndrome, mis toob kaasa tõsised tervisehäired, mh nõrkus, topeltnägemine, hingamisraskused, krambihood või isegi kooma.

Kui seda õnnestub vältida, tekib igal juhul küsimus, millises füüsilises vormis on sportlane, kes on nädal-paar kaloridefitsiidis olnud ning kannatab tõenäoliselt mineraalainetepuuduse ning dehüdratsiooni all. Sõltuvalt võistlustest võib kaalumine toimuda vahetult enne matše ning korralikult rehüdreerumiseks aega ei jää, söömisest rääkimata.

Sõbra puhul olin tunnistajaks pidevale jo-jo sündroomile: peale võistlusi hakkas arutu toidulaadimine, millega kaasnes kehakaalu kiire tõus, mis omakorda tõi kaasa kehakuvandiprobleemid ja enesesüüdistamise, järjekordse crash-dieedi ning uue murdumise. Uute võistluste lähedes algas kõik otsast peale


Tantsija

Tunnen noort naist, kes tegeles teismelisena show-tantsuga. Oli selles silmapaistvalt hea, nagu ta on siiani kõiges, mida ette võtab. Puberteet saabus tema jaoks varem ja silmatorkavamalt kui eakaaslastel. Kasvavad kehakumerused ei jäänud kaaslastel märkamata ning kuna lastel puudub pahatihti filter, sõimati teda lehmaks ja paksuks. Ka treeneri poolt ei jäänud tulemata kommentaarid selle kohta, missugustele parameetritele esitantsija füüsiline vorm vastama peaks.

Ligi 20 aastat tagasi trennist alguse saanud näljutamine on viinud selleni, et praegu, tippjuhina, taandab ta kogu oma väärtuse kehakaalule. Tema retsept elus läbilöömiseks on sama, mis Anna Levandil – tühi külmkapp ja näljatunne. Õnneks on ta küll viimastel aastatel edusamme teinud, aga sügavalt sisse tallatud muster ei jäta teda tõenäoliselt elu lõpuni. Ta on, muuseas, perfektsionist, nagu eelpool tutvustatud iluvõimlejagi.


Aga spordis käibki nii?

Kõikide nende lugude puhul oleks pidanud olema võtmeroll treeneril. Treeneril peaks olema baasarusaam sellest, et teismeeas inimese keha muutub ning selle kunstlik takistamine võib viia püsivate tervisekahjustusteni. Ta peaks märkama söömishäire algeid ja kiusamist ning kindlasti ei tohiks ta probleemidele oma väljaütlemistega hoogu juurde lükata.

Cuttimisega peaks kaasas käima teadmine, kuidas keha mineraalainetetasakaal ohutult taastada ning kehale peale paastumist toite tutvustada. Ma mõistan, et erinevate spordialadega käib kaasas oma väljakujunenud spetsiifika, mida lihtsasti ümber korraldada ei anna. Küll aga saab neid praktikaid teha sportlase jaoks ohutumaks ja valutumaks, pöörates lisaks füüsilistele aspektidele tähelepanu ka vaimsele tervisele. Heaks sportlaseks olemisega ei peaks kaasnema psüühikahäired põhjendusega, et sport ongi raske.

Kui treeneril endal teadmisi pole, tuleb need kaasata. Meil on Eestis praeguseks juba piisavalt palju toitumisnõustajaid, spordiarste ja -psühholooge, kes suudavad sportlasi tõhusalt toetada. Laste treeningklubide puhul piisaks sellest, kui klubi tegemistesse kaasata spetsiifiliste teadmistega toitumisnõustaja, kes annab näpunäiteid sportlaste toitumiseks ning on vajadusel olemas individuaalseks konsultatsiooniks nii sportlastele, vanematele kui treenerile. Kui palgalise nõustaja jaoks pole vahendeid, võiks paar korda aastas nõustajateenust kasvõi sisse osta.

Olen mõned korrad erinevate spordialade lastele ja vanematele toitumisalaseid loenguid ja vestlusringe korraldanud ning need on saanud sooja vastuvõtu osaliseks nii laste kui vanemate poolt. Samas on selgunud tõsiasi, et teadmised treeningutega tegelevate laste toitumisest on kesised ning keerlevad peamiselt keeldude ja piiramise ümber, ehkki võiks keskenduda treeningute toetamisele mitmekesise toitumisega.

Nõustamises on kindel põhimõte – peamine on olukorda teadmatusest mitte hullemaks teha ja vajadusel edasi suunata. Okei on, kui treener jääb oma liistude juurde ja tunnistab, et ta ei tea täpselt, kuidas õige toituda oleks, ja kaasab spetsialisti.


Lapsevanema roll

Ehkki vanem annab trenni kontekstis vastutuse treenerile üle, kutsun eelnevalt räägitu valguses lapsevanemaid üles tähelepanelikkusele ja turvalise ruumi loomisele oma lapsega.

Söömishäiretel on kuri omadus nende all kannatajaid valetama ja varjama panna. Laps saab aru, et ta käitub näljutades või oksendades valesti, aga mõtleb, et see on tema enda probleem, et ta "normaalselt" süüa ei oska, magusast hoiduda ei suuda ning paksuks läheb ja peab "kompenseerimiseks" selliseid meetodeid kasutama ning tunneb häbi. Kui puudub usalduslik suhe pereliikme või treeneriga, jääb ta oma mures üksi ning olukord eskaleerub märkamatult, aga kiiresti. Paljud sportlased, kes on alles aastaid hiljem oma lugu avalikult rääkinud, möönavad, et mitte keegi ei teadnud nende söömishäirest.

Kui laps tegeleb võistlusspordiga, tekitab see arusaadavalt ka vanemates hasarti ning lapse saavutused tunduvad justkui enda omad. Võib juhtuda, et lapsevanem "mõistab" ala halastamatust ning surub ise oma last söömise piiramise ja tema keha kommenteerimise läbi karmidele standarditele vastama, et paremaid sportlikke tulemusi näha. Sellisel puhul ei jäägi lapsel üle muud, kui uskuda, et tema väärtus seisneb tema kehas. Kas lapse vaimne ja füüsiline tervis on ikka medalite eest õiglane hind?

Üheks selliseks näiteks on endine profivõrkpallur Anna-Liisa Sutt, kes oma söömishäire lugu avalikult hoiatuseks räägib. Anna-Liisa ema oli ühtlasi tema treener, kes kahel toolil korraga istudes suutis ühe põgusa kommentaariga tütre tagumiku suuruse kohta tekitada aastaid kestnud söömishäire, mis saatis teda kogu profikarjääri vältel. Trenn ja oksendamine käsikäes, ja nii iga päev!

Ülaltoodud statistika ilmestab, et spordiga tegelevatel lastel ja noortel on tavalisest tunduvalt suurem risk söömise ja kehakuvandiga seotud probleemide tekkeks. Seega silm kinni pigistada ja loota, et sinu laps ei ole osa statistikast, sest ta on ju tubli ja tark, on lühinägelik. Räägi oma lapsega, pane tähele muutusi nii tema füüsises kui käitumises, jälgi, mis tujuga ta trennist tuleb ja tunne ta käekäigu vastu päriselt huvi. Kui sina seda ei tee, kes siis?

Ennekõike on lapsevanema võimuses luua kodus kehapositiivne ja toetav õhkkond, kus kellegi keha või toiduportsjoneid ei kritiseerita. Seega – vaata peeglisse, kas sa oled oma lapsele heaks eeskujuks? Samuti pane tähele, kuidas laps oma kehasse suhtub, milline on tema enesehinnang ja keelekasutus. Kas ta kommenteerib teiste, näiteks trennikaaslaste kehasid?

Ning muidugi tasub end kurssi viia söömishäirete sümptomaatikaga. Söömismustrid, liigtreenimine (sh igasugune füüsiline liikumine), sage kaalumine, sage tualetkasutamine, lahtistite või diureetikumide tarvitamine, sotsiaalne kapseldumine jpm.

Kogu spordilaeva me niipea kehapositiivsuse poole ei tüüri, ent edusammud needki, et me asjadest räägime ja vaikselt, aga kindlalt, paradigmamuutust esile kutsume. Eks seda muutust tulebki laps-haaval luua, tähele pannes ja sekkudes.

KAISA KOPLISTE
toitumisnõustaja ja tervisecoach

hei@kaisa.coach


+372 5348 5685